Mine sisu juurde

Burušaski keel

Allikas: Vikipeedia
burušaski keel (buˈruʃo)
Kõneldakse Pakistani Põhjaaladel, Indias Srinagaris Jammu ja Kashmiri osariigis
Piirkonnad Lõuna-Aasia
Kokku kõnelejaid 87 000 (2000. a)
Keelesugulus teadaolevate sugulaskeelteta
Keelekoodid
ISO 639-1 -
ISO 639-2 -
ISO 639-3 bsk

Burušaski keel on teadaolevate sugulaskeelteta ehk isoleeritud keel Pakistanis ja Indias.

2000. a andmeil kõneles selles umbes 87 000 burušo rahva liiget Pakistani Põhjaaladel Hunza, Nagari, Yasini orus ning paiguti Gilgiti orus. Umbes 300 kõnelejat elab Indias Srinagaris.[1]

Keelesugulus

[muuda | muuda lähteteksti]

Burušaski keelt on püütud siduda:

Ükski neist katsetest pole suutnud teadusringkondi veenda.

2008. aastal suudeti veenvalt siduda jenissei keeled naa-dene keeltega ühte dene-jenissei keelkonda[7]. Burušaski keelest noid ühisjooni ei leitud.

Bergeri sõnaraamatus The American Heritage Dictionary of the English Language (1956) väideti, et ainus proto-indoeuroopa keelde tuletatud puuvilja nimetus – *abel (vrd leedu obuolys, inglise apple) võib olla laenatud burušaski keele eelkäijalt. Nimelt tähistab tänapäeva burušaski keeles sõna balt nii õuna kui ka õunapuud. Teised keeleteadlased taandavad vastava ingliskeelse tüve proto-indoeuroopa ajajärguks kujule *mel- või väidavad, et tollal vastav sõna üldse puudus ning sarnased indoeuroopa keelte sõnad on indoeuroopa keelerühmad eraldi laenanud seni tundmatutest võõrkeeltest.

Tänapäeva burušaski keeles on palju laensõnu:

Omasõnavara osatähtsus on siiski suur.

Ka dardi keeled on laenanud omajagu sõnavara burušaski keelest.

Kõik kolm murret on vastastikku mõistetavad ja saanud nimed orgude järgi, kus neid peamiselt kõneldakse:

Burušaski keeles kirjutatakse harva. Luuletaja Nasir al-Din Nasir Hunzai jt on kirjutanud araabia kirjal põhinevas urdu tähestikus, kuid õigekirjas pole kokku lepitud.

Tiibeti allikates mainitakse Gilgiti oru Bru-śa keelt, mille kõnelejad olevat toonud böni usu Tiibeti Zhangzhungi ja Kesk-Aasiasse. Nende tähestik olnud ka tiibeti kirja aluseks. Seega võib burušaski keel olla olnud minevikus tähtis kirjakeel. Bru-śa-keelseid käsikirju pole ometi leitud.[8]

Keeleteadlased kasutavad mitut ladina kirjal põhinevat transkriptsiooni. Burušaski Uuringute Akadeemia koostöös Karachi Ülikooliga avaldas hiljuti burušaski-urdu sõnaraamatu esimese köite (A-st -ni) enim levinud ehk Bergeri kirjaviisis, mida on kasutatud ka käesolevas artiklis.

Burušaski keeles on 5 täishäälikut, /i e a o u/. Rõhulised täishäälikud, mida Bergeri transkriptsioonis märgitakse akuudiga, kipuvad olema pikemad ning suletumad [ɪ ɛ ʌ ɔ ʊ] kui rõhutud täishäälikud [i e a o u]. Pikki täishäälikuid on ka laensõnades ja üksikuis helijäljendeis (Grune 1998). Hunza ja Nagari murdes võivad kõik täishäälikud nasaliseeruda.

Berger (1998) loetleb järgmisi konsonantfoneeme (vasakul on Bergeri transkriptsioon ja paremal IPA ehk rahvusvaheline foneetiline transkriptsioon):

Bilabiaal Dentaal Alveolo-
palataal
Retrofleks Velaar Uvulaar Glottaal
Nasaal m /m/ n /n/ /ŋ/
Plosiiv Aspireeritud ph /pʰ/ 1 th /tʰ/ ṭh /ʈʰ/ kh /kʰ/ qh /qʰ/ 2
p /p/ t /t/ /ʈ/ k /k/ q /q/
Heliline b /b/ d /d/ /ɖ/ g /g/
Afrikaat Aspireeritud 3 ch /t͡sʰ/ ćh /t͡ɕʰ/ c̣h /ʈ͡ʂʰ/
c /t͡s/ ć /t͡ɕ/ /ʈ͡ʂ/
Heliline j /d͡ʑ/ 4 /ɖ͡ʐ/ 5
Frikatiiv Helitu s /s/ ś /ɕ/ /ʂ/ h /h/
Heliline z /z/ ġ /ʁ/
Tremulant r /r/
Aproksimant l /l/ y [j] 6 /ɻ/ 7 w [w] 6

Märkused:

Burušaski keel on kaheti viitav keel . Tavaline sõnajärg on subjekt+objekt+predikaat.

Nimisõna tüvega võivad liituda:

  1. omistav eesliide, mis on saanud (nagu türgi keele possessiivsufiks) koguni mõne nimisõna lahutamatuks osaks ega viita sel puhul ühelegi omanikule ;
  2. mõni neljast grammatilise arvu tunnusest:
    1. ainsus (nullsufiksiga);
    2. mitmus;
    3. määramata:
    4. hulgaline ;
  3. käändetunnused:
    1. absolutiiv;
    2. ergatiiv, mis on aluseks obliikva käänete tuletamisel;
    3. genitiiv;
    4. mõni lokatiivne liide, mis väljendavad nii asukohta kui ka suunda ja võivad liituda ka teistele käändetunnustele

Burušaski keele nimisõnad jagunevad nelja nimisõnaklassi ehk soo vahel:

  1. m > meesisikud (ka vaimolendid)
  2. f > naisisikud (ka vaimolendid)
  3. x > loendatavad asjad ja olendid (loomad, puuviljad, kivid, munad, mündid ja muu selline)
  4. y > loendamatud nähtused (riis, vedelikud, vesi, lumi, vill, tuli, abstraktsed mõisted ja muu)

Nimisõna sooga ühilduvad tema laiendid: artikkel, omadussõnad, arvsõnad ja muud.

Nimisõna grammatiline sugu on hõlpsasti määratav. On ka erandeid.

  • Näiteks ha – 'maja' kuulub loendamatute nähtuste klassi.
  • Metall- ja nahkesemed kuuluvad loendamatute nähtuste klassi.
  • Kivi- ja puuesemed kuuluvad loendatavate nähtuste klassi.

Mõnd sõna võib tarvitada mitme sooga.

  • Näiteks balt loendatavate nähtuste klassis tähendab õuna, aga loendamatute nähtuste klassis õunapuud [9]. Sama kehtib ka teiste viljapuude ja puuviljade kohta – vilju loendatakse, aga puid käsitletakse kogumina.
  • bayú loendatavate nähtuste klassis tähendab soolakamakat, aga loendamatute nähtuste klassis peensoola.

Märkus:

  • "h"-ga tähistame käesolevas kirjutises mõlemat isikulist sugu (m ja f) kokku.
  • "hx"-ga tähistame käesolevas kirjutises kõiki loendatavaid nimisõnaklasse (m, f and x) kokku.

Mitmuse tunnus sõltub nimisõnaklassist ehk soost:

  1. h klasside sufiksid: -ting, -aro, -daro, -taro, -tsaro:
  2. h ja x klasside sufiksid: -o, -išo, -ko, -iko, -juko; -ono, -u; -i, -ai; -ts, -uts, -muts, -umuts; -nts, -ants, -ints, -iants, -ingants, -ents, -onts;
  3. y klassi sufiksid:: -ng, -ang, -ing, -iang; -eng, -ong, -ongo; -ming, -čing, -ičing, -mičing, -ičang (Nagari murdes).

Mõnele tüvele võib liita kaks või kolm tunnust, samas kui mitmuslikel sõnadel (ladina keeles: plurale tantum) puudub mitmuse tunnus üldse – näiteks: bras ehk 'riis', gur – 'nisu', bishké – 'karvastik'. Teistel on mitmus ja ainsus täpselt ühesugused – näiteks hagúr ehk 'hobu(sed)'. Omadussõnadel on isesugused mitmuse tunnused, mis sõltuvad põhisõna soost – näiteks burúm ehk 'valge' on x-klassi mitmuses burum-išo ja y-klassi mitmuses burúm-ing.

Veel näiteid:

  • wazíir (m) on mitmuses wazíirting 'vesiir, minister'
  • hir (m) on mitmuses hirí 'mees' (sõnarõhk nihkub järgsilbile)
  • gus (f) on mitmuses gushíngants 'naine' (sõnarõhk nihkub järgsilbile)
  • dasín (f) on mitmuses dasíwants 'neiu', 'vallaline naine'
  • huk (x) on mitmuses hukái 'koer'
  • tilí (x) on mitmuses tilí 'kreeka pähkel'
  • tilí (y) on mitmuses tiléng 'kreeka pähklipuu'

Burušaski keel on ergatiivse lauseehitusega.

Põhikäändeid on viis.

Nimetus Käändelõpp Kasutamine
Absolutiiv tunnuseta Sihiliste tegusõnade sihitis ja sihitute tegusõnade alus.
Ergatiiv -e Sihiliste tegusõnade alus.
Genitiiv -e; -mo (f) Nimisõna täiend: "Kelle? Mille?". Temast tuletatakse obliikva käänded.
Daatiiv-allatiiv -ar, -r Sihitismäärus: "Kellele? Kuhu?".
Ablatiiv -um, -m, -mo Lähtekoha määrus: "Kust?".

Käändelõpud liituvad mitmuse tunnusele. Näiteks: Huséiniukutse, 'Husseini rahvas' (mitmuse ergatiiv). F-klassi nimisõnade genitiivi lõpp on /mo/, kõigi teiste klasside nimisõnadel on see /-e/ täpselt nagu ergatiivis. Daativi lõpp /-ar/ või /-r/ liitub f-klassi nimisõnade genitiivi lõpule, kõigi teiste klasside nimisõnadel liitub see otse tüvele.

  • hir-e 'mehe', gus-mo 'naise' (genitiiv)
  • hir-ar 'mehele', gus-mu-r 'naisele' (daativ)

Omastavas käändes ehk genitiivis on täiend põhisõna (omandi) ees: Hunzue tham, 'Hunza valitseja'.

Liitkäänded
[muuda | muuda lähteteksti]

Liitkäände moodustamiseks liidetakse ühe peakäände lõpuga (/-e/, /-ar/ või /-um/) mõni kõrvalkäände tunnus (sufiks või infiks). Põhimõte sarnaneb eesti keele kohakäänete omaga:

Kõrvalkäänete infiksid on järgmised:

  1. /-ul-/ "sees"
  2. /-aţ-/ "peal; koos"
  3. /-ts-/ "seal kohas"
  4. /-al-/ "juures" (ainult Hunza murdes)

Tuletatud liitkäänded on järgmised:

Infiks Lokatiiv Terminatiiv Ablatiiv
-ul- -ul-e 'sees' -ul-ar 'sisse' -ul-um 'seest'
-aţ- -aţ-e 'peal','koos' -aţ-ar 'peale' -aţ-um 'pealt'
-ts- -ts-e 'seal kohas' -ts-ar 'sinna kohta' -ts-um 'sealt kohast'
-al- -al-e 'juures' -al-ar 'juurde' -al-um 'juurest'

Vanapäraseid /-ul-e/ ning /-ul-ar/ liiteid asendavad tänapäeval vastavalt /-ul-o/ ning /-ar-ulo/.

Asesõnad ja asesõnalised eesliited

[muuda | muuda lähteteksti]

Kehaosi ja sugulasi tähistavail nimisõnadel on alati pronominaalprefiks. Niisiis ei saa burušaski keeles öelda lihtsalt 'ema' või 'käsi' vaid peab tingimata täpsustama: 'minu käsi', 'sinu ema', 'tema isa' ja nõnda edasi.

Näiteks tüvi mi tähendusega 'ema' ei esine kunagi liideteta, vaid mõnel järgmisel kujul:

  • i-mi 'tema ema' (m-klassi ainsuse kolmanda isiku liide + põhisõna ainsuses);
  • mu-mi 'tema ema' (f-klassi ainsuse kolmanda isiku liide + põhisõna ainsuses);
  • u-mi 'nende ema' (h-klassi mitmuse kolmanda isiku liide + põhisõna ainsuses);
  • u-mi-tsaro 'nende emad' (h-klassi mitmuse kolmanda isiku liide + põhisõna mitmuses).

Need liited väljendavad omaja isikut ja arvu ning kolmanda isiku puhul ka nimisõnaklassi ehk sugu. Põhilised personaal- ehk pronominaalprefiksid on järgmised:

Isik/
Nimisõnaklass
Ainsus Mitmus
1. isik a- mi-, me-
2. isik gu-, go- ma-
3. isik m i-, e- u-, o-
3. isik f mu- u-, o-
3. isik x i-, y- u-, o-
3. isik y i-, e-

Isikulistel asesõnadel on proksimaal- ja distaalvormid lähedal ja kaugel asuvate isikute vastandamiseks. Näiteks:

  • khin 'tema siin';
  • in 'tema seal'.

Obliikva käändeil on lühenenud vormid nagu eesti keele 'minul' ja 'mul'.

Burušaski keel kasutab vigesimaalsüsteemi – teisisõnu põhineb kahekümnel. Näiteks:

  • 20 altar;
  • 40 alto-altar (2 * 20);
  • 60 iski-altar (3 * 20).

Põhiarvud on:

  • 1 hin (ehk han, hik);
  • 2 altán (ehk altó);
  • 3 iskén (ehk uskó);
  • 4 wálto;
  • 5 čundó;
  • 6 mishíndo;
  • 7 thaló;
  • 8 altámbo;
  • 9 hunchó;
  • 10 tóorumo (ehk toorimi , turma);
  • 100 tha.

Liitarvude näiteid: 11 turma-hin, 12 turma-altan, 13 turma-isken, ..., 19 turma-hunti; 20 altar, 30 altar-toorimi, 40 alto-altar, 50 alto-altar-toorimi, 60 iski-altar ja nii edasi; 21 altar-hik, 22 altar-alto, 23 altar-iski ja nii edasi.

Burušaski keele tegusõnal on kolm tüve:

  1. mineviku tüvi
  2. oleviku tüvi
  3. konsekutiivi (ehk vahetult järgnevat tegevust märkiva ajavormi) tüvi

Sõnaraamatuis tarvitatav põhivorm on mineviku tüvi, mida kasutatakse ka käskiva kõneviisi ja teonimena. Konsekutiivi tüve roll sarnaneb mineviku kesksõna omaga. Seda tarvitatakse ka lauselühendeis. Tegusõna ühildumisel on nii akusatiivse kui ka ergatiivse süntaksi jooni:

Tegusõna tüvele võib liita kuni 4 prefiksit ja 6 sufiksit.

Burušaski keele tegusõna pöördelised vormid väljendavad järgmisi grammatilisi kategooriaid:

Kategooria Vormid
aeg/aspekt olevik, tulevik, imperfekt, perfekt, pluskvamperfekt
kõneviis konditsionaal, kolm optatiivi, imperatiiv, konatiiv
arv ainsus, mitmus
isik 1., 2. (ainult imperatiivis), 3. isik
nimisõnaklass m, f, x, y (ainult 3. isiku puhul)

Pööramisel leiab aset palju häälikumuutusi: assimilatsioon, häälikukadu ja rõhunihe, mis on pea iga sõna puhul ainulaadsed (reeglipäratud).

Sihiliste tegusõnade pöördelised vormid viitavad ülalpool pronominaalprefiksitena kirjeldatud asesõnaliste eesliidete abil lisaks tegevuse subjektile ka objektile ehk otsesihitisele ühildudes kummagagi isikus, arvus ja soos. Igal tegusõnal on eitava kõne vormid. Paljudest sihitutest tegusõnadest saab tuletada sihilisi.

Burušaski keele tegusõna käändelised vormid on mineviku ja oleviku absolutiivid, mineviku kesksõna ja kaks tegevusnime. Nad võivad väljendada kõiki kategooriaid, mida pöördelised vormidki, välja arvatud aega ja kõneviisi. Käändelisi vorme kasutatakse koos abitegusõnadega ja perifrastiliste vormidega.

Berger kirjeldab 11 võimalikku morfotaktilist pesa, mida võib täita mõni pöördeline tunnus. Iga kord ei pruugi nad kõik olla kasutuses. Mõnd pesa võib täita mitme, kuid teineteist välistava liitega, mida märgitakse siin A, B või C-ga. Tuletusliideteta tüved esitatakse 5. pesana. Eelnevad 4 eesliidete ja järgnevad 7 järelliidete pesa.

Pesa number Tuletusliited ja nende tähendus
1 Eitav prefiks a-
2a/b d- intransitiivne / n- absolutiivne prefiks
3 Pronominaalprefiksid: intransitiivse tegusõna alus või intransitiivse tegusõna sihitis
4 s- transitiivne prefiks
5 Verbi tüvi
6 -ya- mitmuse tunnus
7 -č- (või š, ts..) olevik, tulevik, imperfekt
8a/b -a- ainsuse 1. isiku aluse isikulõpp või tähenduseta sidevokaal
9a m sufiks: m-partitsiip ja m-optatiiv (lihtüvel) /
9b m sufiks: tulevik ja konditsionaal (oleviku tüvel) /
9c n sufiks: absolutiivi tunnus (vaata 2. pesa) /
9d š sufiks: iš-infinitiiv ja š-optatiiv /
9e -as, -áas sufiks: iš-infinitiiv / -áa sufiks š-optatiiv (liitub vahetult tüvele)
10a ainsuse ja mitmuse 2. ja 3. isiku ning mitmuse 1. isiku aluse isikulõpud /
10b imperatiivi tunnused (liituvad vahetult tüvele) /
10c ba- abitegusõnaga olevik, imperfekt, perfekt, pluskvamperfekt, imperfekt
11 käändelised tunnused ja partiklid
  1. "Linguist List – Dissertation Abstracts". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. veebruar 2017. Vaadatud 16. juunil 2009.
  2. John Bengtson, Ein vergleich von buruschaski und nordkaukasisch, Georgica 20, 1997, 88–94
  3. George van Driem (2001) Languages of the Himalayas: An Ethnolinguistic Handbook of the Greater Himalayan Region, Brill
  4. John Bengtson, Some features of Dene-Caucasian phonology (with special reference to Basque). Cahiers de l’Institut de Linguistique de Louvain (CILL) 30.4: 33–54,
  5. John Bengtson and V. Blazek, "Lexica Dene-Caucasica". Central Asiatic Journal 39, 1995, 11–50 & 161–164
  6. Čašule 1998, 2003a, 2003b, 2004
  7. Dene-Yeniseic Symposium
  8. George van Driem, Languages of the Himalayas, Brill 2001:921
  9. Grune 1998

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]