Mine sisu juurde

Sex Pistols

Allikas: Vikipeedia
Sex Pistols
Sex Pistols 1977. aastal
Sex Pistols 1977. aastal
Päritolu London, Inglismaa
Stiilid Punk rock
Tegev 1975–1978, 1996, 2002–2003, 2007–2008
Plaadifirma EMI, A&M, Virgin, Universal, Warner Bros.
Veebileht www.sexpistolsofficial.com
Koosseis
Johnny Rotten
Steve Jones
Glen Matlock
Paul Cook
Sid Vicious

Sex Pistols oli inglise punkansambel, mis alustas tegevust Londonis 1975. aastal. Kuigi ansambel tegutses vaid kolm aastat ning andis põhikoosseisuga välja vaid ühe albumi ja neli singlit, peetakse neid üheks mõjukamaks ja olulisemaks inglise punkbändiks.

Lauljad albumil "The Great Rock 'n' Roll Swindle"

[muuda | muuda lähteteksti]

Sex Pistols kasvas välja ansamblist The Strand, mis tegutses 19721975 ja mille põhilised liikmed olid Steve Jones (laul), Paul Cook (trummid) ja Wally Nightingale (kitarr). 1975. aastal sai endisest New York Dollsi mänedžerist Malcolm McLarenist ansambli mänedžer. Sel ajal tekkisid Jonesi ja Nightingale'i vahel tülid bändi muusikalise suuna üle ja Nightingale lahkus bändist 1975. aasta suvel. Steve Jones hakkas mängima kitarri ja leiti bassist, Glen Matlock.

Augustis 1975 tutvus Jones McLareni ja Vivienne Westwoodi poes SEX John Lydoniga. Tal paluti pärast esinemisproovi, kus ta laulis poe muusikaautomaadi taustal Alice Cooperi "I'm Eighteeni", bändiga liituda. Lydoni lavanimeks sai Johnny Rotten. McLaren nimetas bändi ümber ja esimene kontsert Sex Pistolsi nime all toimus 6. novembril 1975 Saint Martinsi kolledžis. Sellele järgnesid kontserdid muudeski Londoni kolledžites ja kunstikoolides.

Pärast Londoni esimest punkfestivali klubis 100 Club, mis toimus 20. ja 21. septembril 1976, kirjutas Sex Pistols alla plaadilepingule EMI-ga. 26. novembril ilmus nende esimene singel, "Anarchy in the U.K.", mis oli üks esimesi punksingleid Suurbritannias (pärast The Damnedi "New Rose'i"). 1. detsembril esines bänd Thames Televisioni saates "Today", kus nad kasutasid vestluses saatejuht Bill Grundyga roppusi, näiteks sõnu "shit" ja "fuck". See intsident tõi kaasa palju negatiivset tähelepanu. Pärast Suurbritannia turneed detsembris, millest paljud kontserdid ära jäid, vallandas EMI bändi jaanuaris 1977.

Veebruaris 1977 lahkus ansamblist bassist Glen Matlock. Väidetavalt olid põhjuseks suurenevad lahkhelid Rotteniga. Uueks bassistiks sai Rotteni sõber Simon John Ritchie, kelle lavanimeks sai Sid Vicious. Kuigi ta oli vilets muusik, toetas McLaren tema kandidatuuri, sest tema väljanägemine sobis McLareni arusaamadega punkmoest. Sid Vicious mängis esimese kontserdi Sex Pistolsis 3. aprillil 1977.

10. märtsil kirjutas bänd Buckinghami palee juures toimunud pressitseremoonial alla plaadilepingule A&M Recordsiga. Surve tõttu omaenda töötajailt, esinejatelt ja levitajatelt ütles plaadifirma lepingu kuus päeva hiljem üles. Mais kirjutas bänd Virgin Recordsiga alla oma kolmandale ja viimasele plaadilepingule.

Ansambli teine singel, "God Save the Queen", ilmus 27. mail 1977. Kuigi seda nähti otsese rünnakuna kuninganna Elizabeth II pihta, väitis Rotten hiljem, et lugu oli üldine monarhia pihta suunatud kriitika. BBC keelas loo eetris mängimise. NME edetabelis jõudis lugu esikohale, ametlikus Suurbritannia edetabelis aga teisele kohale. Oletati, et lugu oli tegelikult jõudnud esikohale, aga seda infot ei lubatud edetabelis avaldada. Suvel 1977 ringreisis bänd Skandinaavias ja Suurbritannias, viimases valenime SPOTS ("Sex Pistols on Tour Secretly" – 'Sex Pistols salaja turneel') all, et vältida kontsertide ärajätmist.

Album "Never Mind the Bollocks Here's the Sex Pistols" salvestati märtsist juunini Londonis produtsent Chris Thomasega (Roxy Music). Sid Vicious ei mänginud bassi ühelgi lool, selle asemel mängisid need sisse Steve Jones ja sessioonimuusikuna Glen Matlock. Album ilmus 28. oktoobril 1977. Kriitikute vastuvõtt oli erinev. Paljud poed keeldusid albumit müümast ja rahulolematust tekitas ka sõna "bollocks" albumi pealkirjas.

Sex Pistolsi viimane Suurbritannia kontsert toimus jõululaupäeval 1977. Jaanuaris 1978 alustas bänd oma esimest Ameerika Ühendriikide turneed. Paljude probleemide, bändisiseste rahulolematustega ja kehva korraldusega oli turnee täielik ebaõnnestumine. Sid Vicious, selleks ajaks heroiinist sõltuvuses, põhjustas palju probleeme, kakeldes ja publikut sõimates ja narkootikume otsides. Kontserdil San Franciscos 14. jaanuaril küsis Rotten pärast viimast lugu rahva käest: "Kas olete kunagi tundnud, et teid on petetud?" Kolm päeva hiljem teatas ta oma lahkumisest ansamblist.

Pärast Sex Pistolsist lahkumist vahetas Rotten oma nime tagasi John Lydoniks ja asutas koos koolisõbra Jah Wobble'iga ja endise The Clashi kitarristi Keith Levene'iga ansambli Public Image Ltd. Bänd lindistas Suurbritannia edetabelites esikümnesse jõudnud loo, "Public Image" ja salvestas post-punk'i klassikaks peetava albumi "Metal Box" (1979). 1978. aastal kaebas Lydon Malcolm McLareni kohtusse, süüdistades teda muuhulgas raha maksmata jätmises ja nõudes kontrolli nime "Sex Pistols" üle.

Sid Vicious kolis New Yorki ja hakkas esinema sooloesinejana. 12. oktoobril 1978 leiti tema kauaaegne kallim Nancy Spungen hotellist Chelsea Hotel surnuna. Mõrvas süüdistati Vicioust, kes 2. veebruaril 1979 narkootikumide üledoosi tõttu suri.

McLarenil oli juba mõnda aega olnud plaan teha film Sex Pistolsi osavõtul. 1977. aastal palkas ta Russ Meyeri lavastama stsenaariumit, "Who Killed Bambi?", mille ta oli kirjutanud koos Roger Ebertiga. Võtted peatati aga juba teisel päeval, kui filmimeeskonna liikmed, kellele McLaren raha võlgnes, töölt lahkusid. Teine katse tehti 1978. aasta keskel, kui Cook ja Jones osalesid McLareni kirjutatud stsenaariumiga filmis "The Great Rock 'n' Roll Swindle", mille lavastas Julien Temple. Film kujutas endast McLareni versiooni Sex Pistolsi ajaloost, milles ta väitis, et ta lõi bändi ise ja manipuleeris sellega oma soovide kohaselt. Soundtrackil esinesid Jones, Cook ja Vicious, kes laulsid eri lugudes vaheldumisi (kaht laulu laulis Edward Tudor-Pole ja läksid kaasa McLareni välja mõeldud trikkidega, nagu näiteks kolme laulu lindistamine koos tuntud kurjategija Ronnie Biggsiga.

Pärast pikka ja ägedat kohtulahingut said Sex Pistolsi neli liiget ja Sid Viciouse pärijad jaanuaris 1986 kontrolli bändi loomingu üle ja ainuõiguse kasutada nime "Sex Pistols". Tänu sellele oli võimalik lavastada 2000. aasta dokumentaal "The Filth and the Fury", mille lavastas samuti Julien Temple ja mis kujutas endast bändiliikmete versiooni Sex Pistolsi ajaloost.

Sex Pistolsi algkoosseis tuli 1996. aastal kokku kuus kuud kestnud turneeks "Filthy Lucre Tour", mille raames esineti Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Austraalias ja Jaapanis. Samuti esineti 2002. aastal Londonis ja 2003. aastal kolmenädalasel Põhja-Ameerika turneel "Piss Off Tour". Novembris 2007 andis bänd seitse kontserti Inglismaal, et tähistada "Never Mind the Bollocksi" 30. aastapäeva. 2008. aastaks olid nad kutsutud Isle Of Wight Festivalile.

Diskograafia

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]