Mine sisu juurde

Topelttagajärje doktriin

Allikas: Vikipeedia

Topelttagajärje doktriin ehk topelttagajärje printsiip ehk topelttagajärje teooria on Aquino Thomaselt alguse saanud tarvilike tingimuste komplekt selleks, et tegu, millel on hea eesmärk, kuid ka tõenäoline halb kõrvaltagajärg, oleks moraalselt lubatav.

Sellel printsiibil on mitu versiooni, aga tavaliselt nõuab see, et tegu iseenesest ja vahendid selleks oleks lubatavad ning ettenähtavad halvad tagajärjed ei oleks vahendid eesmärgi saavutamiseks ega kaaluks head eesmärki üles.

Katoliku kiriku moraaliteoloogias kasutatakse seda printsiipi koos õpetusega sellest, millised teod ei ole lubatavad.

Topelttagajärje doktriin ja konsekventsialism on omavahel vastuolus, sest konsekventsialism lähtub teo hindamisel ainult teo tagajärjedest, arvestamata nende rolli eesmärgi saavutamisel, topelttagajärje doktriin aga võib hinnata sama (ja seega samade tagajärgedega) tegu erinevalt, sõltuvalt kavatsusest.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]