Zianon Paźniak
| Zianon Paźniak | |
|---|---|
 Zianon Paźniak (2008) | |
| Sünniaeg |
24. aprill 1944  Subotniki, Baranavičy oblast, Valgevene NSV, Nõukogude Liit |
| Rahvus | valgevenelane |
| Kodakondsus | Valgevene |
| Alma mater | Valgevene Riiklik Teatri- ja Kunstiinstituut |
| Organisatsioonid | Kristlik-Demokraatlik Partei – Valgevene Rahvarinne |
| Abikaasa | Halina Pazniak |
| Autogramm | |
 | |
Zianon Paźniak (valgevene Зянон Станіслававіч Пазьняк, sündinud 24. aprillil 1944 Subotnikis, Baranavičy oblast)[1] on Valgevene ajaloolane, poliitik ja publitsist.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Haridustee
[muuda | muuda lähteteksti]Omandas keskhariduse Subotnikis keskkoolis.[2] 1967. aastal lõpetas Valgevene Riikliku Teatri- ja Kunstiinstituudi. 1969–1972 oli Valgevene NSV Teaduste Akadeemias aspirantuuris Etnograafia, Kunstiteaduse ja Folkloori Instituudi juures. 1981. aastal kaitses Leningradis kandidaadiväitekirja teatri ajaloost Valgevenes.[1]
Ühiskondlik ja poliitiline tegevus Nõukogude ajal
[muuda | muuda lähteteksti]Paźniak paistis silma muinsuskaitsealase tegevusega. Ta võitles plaanide vastu lammutada Minski ümberehitamise käigus ajaloolise väärtusega ehitisi ja kvartaleid ja avaldas muuhulgas 1969. aastal teemakohase artikli ajalehes Pravda.[3] 1974. aastal vallandati režiimivastasuse tõttu kunstiajaloo instituudist.[2]
1976. aastast töötas Paźniak Valgevene NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi arheoloogiaosakonnas teadurina. Uurinud Valgevene ajalugu hiliskeskajal.[4] Samal aastal avaldas ta samizdati kaudu varjunime all venekeelse brošüüri, milles kritiseeris Nõukogude võimude poliitikat Valgevenes.[5] Sattus oma nõukogudevastaste hoiakute tõttu korduvalt julgeolekuorganite huviorbiiti.[6]
Tegevus rahvusliku opositsiooni liidrina
[muuda | muuda lähteteksti]1988. aastal viis Paźniak läbi väljakaevamisi stalinlike repressioonide ohvrite massihaudadel Minski äärelinnas Kurapatõs ning avaldas nende tulemused juunis ajalehes Litaratura i Mastatstva. See äratas Valgevene ühiskonnas suurt vastukaja, mille üheks tulemuseks oli rahvuslike ja demokraatiameelsete jõudude konsolideerumine.[7]
Sügisel 1988 asutati Valgevene Rahvarinde „Taassünd“ (“Адраджэньне” ) algatusrühm ning stalinlike kuritegude uurimiseks organisatsioon Valgevene Martüroloog (Мартыралёг Беларусі). Paźniak valiti mõlema organisatsiooni etteotsa.[8][9] 30. oktoobril 1988 toimus 10 000 osavõtjaga massimeeleavaldus Kurapatõ ohvrite mälestuseks, mille võimud laiali ajasid.[10]
1990 valiti Paźniak Valgevene NSV Ülemnõukogu saadikuks, temast sai opositsioonilise Valgevene Rahvarinde fraktsiooni juht. Paistis silma võitluses demokratiseerimise ja Valgevene riikliku iseseisvuse eest ning osales turumajanduslike reformide väljatöötamisel.[1]
1994. aastal kandideeris Paźniak Valgevene presidendiks. Ta kogus esimeses valimisvoorus 12,8% häältest, millega sai Aljaksandr Lukašenka ja Viačasłaŭ Kiebiči järel kolmanda koha.[11]
Lukašenka võimuletuleku järel organiseeris 1995.–1996. aastal massimeeleavaldusi ja teisi protestiaktsioone (sh opositsiooniliste parlamendiliikmete näljastreiki).[12] Kartes arreteerimist, põgenes Paźniak 1996. aastal Valgevenest ning sai Ameerika Ühendriikides poliitilise varjupaiga.[1]
Tegevus paguluses
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast kodumaalt lahkumist on Paźniak jätkanud aktiivset poliitilist ja publitsistlikku tegevust, muuhulgas andnud välja bülletääni Belaruskija Vedamaści (Беларускія Ведамасьці).[2] Kavatses kandideerida 2001. ja 2006. aasta presidendivalimistel, kuid need plaanid ei teostunud.[13] 1999. aastal eraldusid Paźniaki poolehoidjad Valgevene Rahvarindest ning asutasid uue poliitilise partei nimetusega Kristlik-Demokraatlik Partei – Valgevene Rahvarinne (Кансэрватыўна-Хрысьціянская Партыя – БНФ).[14] 2020. aasta rahutuste järel tekkinud Svjatlana Tsihhanovskaja juhitud demokraatliku liitu on Paźniak peamiselt näinud konkurendina. Kuna Tsihhanovskaja eksiilvalitsus on lääneriikides laialdasemalt tunnustatud, on Paźniak üritanud oma mõju laiendada, koondades Tsihhanovskaja kriitikuid ja lähendades end Ukrainas võitleva Kalinovski polguga.[15]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema vanaisa Janka Paźniak oli 1930. aastatel olnud Valgevene kristlik-demokraatliku partei juhtivtegelasi ja hukkus stalinlike repressioonide tagajärjel.[16][6] Isa mobiliseeriti Punaarmeesse 1944. aasta suvel ja suri Poolas rindel 1944. aasta detsembris.[2]
Tema abikaasa Galina ja tütar Nadzeja kolisid poliitilise tagakiusamise ohu tõttu välismaale ja elavad Varssavis.[2]
Usutunnistuselt on Paźniak katoliiklane.[3]
Poliitilised vaated
[muuda | muuda lähteteksti]Paźniak on rahvuslane, kelle arvates Valgevene autoritaarse režiimi poliitika on seadnud ohtu riikliku iseseisvuse ning oma keele ja kultuuri säilimise. Ta õhutab võitlust Venemaa imperialismi vastu, mis olevat „Valgevene iseseisvuse püsiv, halastamatu ja loomulik vaenlane“.[17]
Paźniak rõhutab Valgevene ajaloolisi ja kultuurilisi sidemeid Euroopaga, kuid on kriitiline Euroopa Liidu föderalistlike arengutendentside suhtes.[18] Samuti leiab ta, et Valgevene opositsioonilised jõud peaksid keelduma välisrahastamisest, et tagada oma poliitiline sõltumatus niihästi Venemaast kui lääneriikidest.[19]
Teiste opositsiooniliikumiste suhtes on Paźniak kriitiline. Muuhulgas on ta neid nimetanud KGB mahitusel loodud pseudoopositsiooniks.[18]
Tema juhitav partei rõhutab kristlike väärtuste olulisust Valgevene jaoks, kuid toetab samas ka usuvabadust ja -sallivust.[20]
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- Fotoluuleraamat "Gloria Patria" (2000)
- Poliitiliste ja hariduslike artiklite kogumik "Uus sajand" (2002)
- Kultuuri- ja haridusväljaanne "Vestlusi Anton Šukeloitsiga"[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "ПАЗЬНЯК ЗЯНОН СТАНІСЛАВАВІЧ". Народная Партыя. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. november 2012. Vaadatud 10. novembril 2011.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Зянон Станіслававіч Пазьняк". Беларуская Салідарнасць. Vaadatud 14. novembril 2011.
- ↑ 3,0 3,1 "ПОЗНЯК Зенон Станиславович". Кто есть кто в Республике Беларусь. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. jaanuar 2011. Vaadatud 14. novembril 2011.
- ↑ http://who.bdg.by/cat.php?kod=284&idi=507[alaline kõdulink] Vaadatud 14. nov. 2011
- ↑ "Парадоксы белорусских интеллектуалов". Belorusski Partizan. 30. oktoober 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. september 2016. Vaadatud 14. novembril 2011.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link) - ↑ 6,0 6,1 David R. Marples. Belarus: a denationalized nation. Harwood Academic Publishers: 1999, p. 48.
- ↑ Jan Zaprudnik. Belarus at a Crossroads in History. Boulder, San Francisco, Oxford: 1993, Pp. 131-132
- ↑ David R. Marples. Belarus: a denationalized nation. Harwood Academic Publishers: 1999, p. 47-48
- ↑ Jan Zaprudnik. Belarus at a Crossroads in History. Boulder, San Francisco, Oxford: 1993, p. 132
- ↑ Jan Zaprudnik. Belarus at a Crossroads in History. Boulder, San Francisco, Oxford: 1993, P. 134
- ↑ Kireev, Alex. "Belarus. Presidential Election 1994". Electoral Geography 2.0. Vaadatud 14. novembril 2011.
- ↑ David R. Marples. Belarus: a denationalized nation. Harwood Academic Publishers: 1999, pp. 73-75, 82-83
- ↑ http://www.bielarus.net/archiu-en.php?subaction=showfull&id=1130273735&archive=&start_from=&ucat=8& Vaadatud 20. nov. 2011.
- ↑ http://www.jamestown.org/single/?no_cache=1&tx_ttnews[tt_news]=11849&tx_ttnews[backPid]=213. Vaadatud 14. nov. 2011
- ↑ "Pazniak strengthens his influence on the democratic agenda as Tsikhanouskaya strengthens cooperation with the Council of Europe". Belarus in Focus. 5. veebruar 2023.
- ↑ "History of BCD". Valgevene Rahvarinne. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. september 2011. Vaadatud 20. novembril 2011.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link) - ↑ "Letter about Belarusan Resistanse". Belarusan Youth Movement of America. 23. jaanuar 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. september 2009. Vaadatud 14. novembril 2011.
- ↑ 18,0 18,1 PAZNIAK, Zianon (16. august 2004). "Dr. Zianon Pazniak. "Belarus is an eastern Outpost"". Беларуская Салідарнасьць. Vaadatud 14. novembril 2011.
- ↑ "Лозунг «лишь бы не Лукашенко» не выход для Беларуси". BG Delovaja Gazeta (vene). 9. august 2010. Vaadatud 14. novembril 2011.
- ↑ "ПРАГРАМА КАНСЕРВАТЫЎНА-ХРЫСЦІЯНСКАЙ ПАРТЫІ — БНФ (ПАРТЫІ БНФ)". Народная Партыя. 26. september 1999. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. september 2011. Vaadatud 14. novembril 2011.