George Vernon Meredith Frampton, "Londoni tsiviilkaitseülem Ernest Gowers, luurejuht A. J. Child ja administratiivjuhi asetäitja K. A. L. Parker Londoni tsiviilkaitse juhtruumis Kensingtonis" (1943)
Ühendriikides kalduvad paljud iseäranis romantiliseks pidama Teise maailmasõja järgseid aastaid - seda helesinise süütuse aega, kui kõik kinnitasid, et Ameerika on suur ning igal perekonnal on kindel toitja, uusimad kodumasinad, üle keskmise lapsed ja elu paistab nagu läbi roosadeprillide. Tegelikult tähendas külma sõjaaeg lakkamatut ärevust, milles fašismi hiilivale varjule laskus veelgi tumedam pilv. Aatomikatsetuste tagajärjel tuvastati minu teismeliseaastail väikelaste hammastes looduslikust viiskümmend korda kõrgem radioaktiivse elemendi strontsium-90 tase. Sõna otseses mõttes igas linnas oli tsiviilkaitseülem, kelle nõudmisel ehitati tagaaeda tuumavarjendeid, kuhu tuli varuda konservtoitu, "Monopoli" lauamänge ja sigarette. Suurlinnade lastele jagati metallžetoone, millesse oli löödud nende nimi - tuvastamiseks, kui peaks juhtuma see kõige hirmsam. (lk 10)
.jpg)
