Sveta Grigorjeva
See artikkel vajab toimetamist. (August 2020) |
Sveta (Svetlana) Grigorjeva (sündinud 16. jaanuaril 1988 Tallinnas) on Eesti koreograaf, tantsija ja luuletaja.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Kasvas üles Lasnamäel. On lõpetanud Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi (2007). Õppis Tallinna Ülikoolis koreograafiat (2008–2013, magistrikraad), lisaks on ta end täiendanud Prantsusmaal Nice'is (Université Nice-Sophia-Antipolis, 2011) ning lavastanud EMCDA Network'i programmi raames Gröönimaal ("Welcome to the Jungle", 2012).
Debüteeris luuletajana Värskes Rõhus ning Vikerkaares, avaldas esimese luulekogu "kes kardab sveta grigorjevat?" sügisel 2013.
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]- Lavastaja-koreograaf (enamasti ka tantsija):
- "Keda ma täna tantsin" (2011)
- "SÕP-RUS-EST" (2012)
- "Welcome to the Jungle" (2012)
- "Hoiak" (2014)
- "Smells Like Team Spirit" (2015)
Lisaks osalenud korduvalt tantsijana teiste koreograafide-lavastajate töödes.
- Luulekogud "kes kardab sveta grigorjevat?" (Värske Raamat, 2013) ja "american beauty" (Suur Rida, 2018)
Hasso Krull on ta luule kohta kirjutanud: „Kuskil võib tõepoolest olla keegi, kes Sveta Grigorjevat kardab – või täpsemalt, keegi, kes kardab tema luuletusi. Miks just luuletusi? Väga lihtsalt põhjusel: autori isikus pole mitte midagi ähvardavat. Temas pole isegi midagi ebatavalist. Vastupidi, temas on just midagi rõhutatult tavalist, tüüpilist, triviaalset, midagi eriti lihtsat ja ootuspärast. Tõsi küll, see lihtne ja ootuspärane käristatakse ootamatult katki, nii et nähtavale tuleb rebitud, hatune pind: “purustan oma ilu // ja ülejäänust / ehitan üles persekukkund inimeste / kuningriigi” (lk 22). Kuid katki käristatakse see just luuletustes: täpsemalt, neis luuletustes purustatakse üks ilu, et nähtavale tuleks midagi muud, midagi kummalist, ebatavalist ja veidrat, midagi mööduvat, põgusat, sattumuslikku… See “midagi muud” ongi tänapäeva ilu, mida võib soovi korral nimetada modernsuseks – sest nagu arvas vana aukussilmne dekadent, “pole paremat sõna kõnealuse idee väljendamiseks”“.[1]
Tema luulet on avaldatud 2023. aasta kogumikus "Eesti novell".[2]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 2011 Mait Agu stipendium (soololavastus "Keda ma täna tantsin", bakalaureusetöö)
- 2012 Sõltumatu Tantsu Ühenduse aasta tulija (lavastus "SÕP-RUS-EST")
- 2013 Tallinna Ülikooli kirjandusauhind (luuletused Vikerkaare 2012. aasta septembrinumbris)
- 2014 Vikergallupi aasta debüüdi hääletuse võitja (luulekogu "kes kardab sveta grigorjevat")
- 2024 Kultuurilehe Sirp laureaat 2023. aasta kaastööde eest[3]
- 2024 Eesti Teatriliidu tantsuauhind (lavastus "Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada" (Inglikoor ja Sõltumatu Tantsu Lava))
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://www.vikerkaar.ee/teil-pole-oigust-olevikku-ara-polata/
- ↑ Änilane, Eleen (28. august 2023). "ARVUSTUS | Y-põlvkond kohtub Z-põlvkonnaga. Novellikogu annab ausa ülevaate Eesti kirjanduse seisust". Eesti Päevaleht. Vaadatud 28. augustil 2023.
- ↑ ERR (13. jaanuar 2024). "Sirbi laureaadid 2023: Grigorjeva, Laanisto ja Varres". ERR. Vaadatud 12. veebruaril 2024.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Tsitaadid Vikitsitaatides: Sveta Grigorjeva |
- Luuletusi
- *kunagi ehmusin… jt luuletusi Vikerkaar, aprill 2014
- http://va.ee/11-luule/79-sveta-grigorjeva-american-beauty-jt-luuletusi
- Jüri Üdi klubi: Sveta Grigorjeva – “Musta pori näkku”
- Jüri Üdi klubi: Sveta Grigorjeva - "Kui olin väike" YouTube
- Tema kohta
- Teil pole õigust olevikku ära põlata Vikerkaar, detsember 2013
- Nädala raamat: Luule nagu libahunt Eesti Ekspress, 20. detsember 2013
- Intervjuud
- "Sveta Grigorjeva: Mul ei ole lavakeelt, mul on lavaleek" Müürileht, 21. aprill 2014
- "Sveta Grigorjeva: tantsija on lihtsalt mingi luuser" 14. jaanuar 2015
- Kõned
- "Sveta Grigorjeva: unistan riigist, kus igaüks saab unistada suurelt" ERR, 20. august 2020