Mine sisu juurde

Viini kongress

Allikas: Vikipeedia
"Viini kongress", Jean-Baptiste Isabey, 1819.
Kuigi kutsutud olid esindajad kõigist riikidest, kes sõdades osalesid, viis peamisi läbirääkimisi läbi "suur nelik" (Suurbritannia, Venemaa, Preisimaa ja Austria), hiljem lisandus kuninglik Prantsusmaa

Viini kongress oli Euroopa riikide suursaadikute konverents Klemens Wenzel Lothar von Metternichi eesistumisel ja toimus Viinis septembrist 1814 juunini 1815. Kongressi eesmärgiks oli lahendada mitmeid Prantsuse revolutsioonisõdadest, Napoleoni sõdadest ja Saksa-Rooma riigi lõpetamisest tekkinud probleeme. Tulemuseks oli kontinendi poliitilise kaardi ümberjoonistamine, Prantsusmaa, Napoleon I rajatud Varssavi hertsogkonna, Hollandi, Reiniäärsete riikide, Saksimaa ja mitmete Itaalia territooriumide piiride kehtestamine ning mõjusfääride loomine, mille kaudu Austria keisririik, Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik, taas Bourbonide valitsetav Prantsusmaa ja Venemaa keisririik lahendasid kohalikke ja piirkondlikke probleeme. Viini kongress oli esimene rahvusvaheliste kohtumiste seerias, mis sai tuntuks kui kongressisüsteem, mis oli püüe püstitada Euroopas rahumeelselt jõudude tasakaal ja eeskujuks hilisematele organisatsioonidele nagu Rahvasteliit ja Ühinenud Rahvaste Organisatsioon.

Vahetu taust oli Napoleoni Prantsusmaa kaotus ja alistumine mais 1814, mis tegi lõpu 25-aastasele peaaegu katkematule sõjale. Läbirääkimised jätkusid vaatamata puhkenud võitlusele, mille vallandas Napoleoni dramaatiline tagasitulek eksiilist ja võimu taasvõtmine Prantsusmaal saja päeva ajal märtsis–juulis 1815. Kongressi "lõppakt" allkirjastati üheksa päeva enne tema lõplikku kaotust Waterloo all 18. juunil 1815.

Tehnilises mõttes ei olnud Viini kongress nõuetekohane kongress: see ei korraldanud kunagi plenaaristungit ja enamus arutelusid toimus mitteametlikult, näost-näkku istungitel suurriikide Austria, Prantsusmaa, Venemaa, Suurbritannia ja mõnikord Preisimaa vahel, teiste delegaatide piiratud osalusega või osaluse võimaluseta. Teisest küljest oli kongress esimene juhtum ajaloos, kus Euroopa mastaabis tulid riikide esindajad lepingute koostamiseks kokku, mitte ei saatnud sõnumitega kullereid pealinnade vahel. Viini kongressi kokkulepe, vaatamata hilisematele muudatustele, koostas Euroopa rahvusvahelise poliitika raamid kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni aastal 1914.

Osaline kokkulepe toimus juba Pariisi rahuga Prantsusmaa ja Kuuenda koalitsiooni vahel ning Kieli rahuga, mis hõlmas seoses Skandinaaviaga tõstatunud küsimusi. Pariisi rahu määras, et "peamine kongress" toimub Viinis ja et kutsed antakse kõigile riikidele, kes käimasolevas sõjast mõlemal poolel osa võtsid. Avamine oli planeeritud 1814. aasta juulisse.

Neli suurriiki ja Bourbonide Prantsusmaa

Neli suurriiki moodustasid varem Kuuenda koalitsiooni tuuma. Napoleoni lüüasaamise ootel väljendasid nad oma ühist seisukohta Chaumont'i lepinguga (märtsis 1814) ning sõlmisid Pariisi rahu Bourbonidega nende restauratsiooni ajal:

Neli muud Pariisi rahu allakirjutajat

Need ei olud Chaumont'i lepingu osalised, kuid ühinesid Pariisi rahuga:

Muud

Peaaegu igal Euroopa riigil oli Viinis delegatsioon – rohkem kui 200 riiki ja vürstisuguvõsa olid kongressil esindatud. Lisaks olid esindajad linnadest, korporatsioonidest, usuorganisatsioonidest (näiteks kloostrid) ja erihuvigruppidest, näiteks Saksa kirjastajate delegatsioon, kes nõudis autoriõiguste seadust ja pressivabadust.

Kongressi kulg

[muuda | muuda lähteteksti]
oil painting of Tallyrand, the French ambassador
Charles Maurice de Talleyrand-Périgord, võidetud Prantsusmaa võimekas läbirääkija

Esialgu lootsid nelja võitnud riigi esindajad välistada Prantsusmaa tõsisest osalemisest läbirääkimistel, kuid Talleyrand suutis esimestel läbirääkimiste nädalatel osavalt "siseringi" siseneda. Ta sidus end läbirääkimiste kontrollimiseks kaheksa väiksema riigi komiteega (sealhulgas Hispaania, Rootsi ja Portugal). Kui Talleyrand oli suutnud kasutada seda komiteed enda siseringi surumiseks, siis ta lahkus sellest komiteest, loobudes taas oma liitlastest.

Suuremate liitlaste otsustamatus, kuidas korraldada oma asju väiksemate riikide ühisproteste põhjustamata, viis esialgse konverentsi protokolli koostamiseni, kuhu Talleyrand ja Hispaania esindaja markii Pedro Gómez Labrador kutsuti 30. septembril 1814.

Euroopa kaart pärast Viini kongressi, 1815

Lõppakt, mis sisaldas kõiki eraldi lepinguid, allkirjastati 9. juunil 1815 (mõni päev enne Waterloo lahingut). See sisaldas:

Poola-Saksi kriis

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige vastuolulisem teema kongressil oli nn. Poola-Saksi kriis. Venelased ja preislased pakkusid tehingut, mille järgi enamus Poola jagamisel Preisimaale ja Austriale jäänud osadest läheks Venemaale, kes looks Poola kuningriigi personaalunioonis Venemaaga, Poola kuningas oleks Aleksander. Kompensatsiooniks võisid preislased saada kogu Saksimaa, mille kuningat peeti troonilt tõugatuks, kuna ta ei öelnud Napoleonist küllalt kiiresti lahti. Austerlased, prantslased ja britid ei nõustunud selle plaaniga ja sõlmisid Talleyrandi õhutusel 3. jaanuaril 1815 salalepingu lubadusega minna vajadusel Vene-Preisi plaani ärahoidmiseks sõtta.

Kuigi ükski kolmest riigist ei olnud sõjaks valmis, ei tabanud venelased bluffi ära ja rahumeelne otsus saavutati 24. oktoobril 1814, mille järgi Venemaa sai enamuse Varssavi hertsogkonnast kui "Poola kuningriigi" – nn Kongressi-Poola – kuid ei saanud Poznańi piirkonda, Poseni suurhertsogkonda, mis anti Preisimaale, ega Krakówit, millest sai vabalinn. Preisimaa sai 40% Saksimaast, millest hiljem moodustati Saksimaa provints, ülejäänu sai kuningas Friedrich August I tagasi Saksimaa kuningriigina.

Teised muudatused

[muuda | muuda lähteteksti]
The Tsar mounted on his horse
Aleksander I (1812) pidas ennast Euroopa julgeoleku tagajaks

Kongressi peamised tulemused, peale Prantsusmaa poolt ajavahemikus 1795–1810 annekteeritud territooriumide kaotuse kinnitamise, mis oli juba lahendatud Pariisi rahuga, oli Venemaa (mis sai enamuse Varssavi hertsogkonnast) ja Preisimaa (mis sai Vestfaali ja Reinimaa põhjaosa) suurenemine. Kinnitati Saksamaa konsolideerumine ligikaudu 300 Saksa-Rooma riigi (lõpetatud aastal 1806) osastisriigist kuni 39 palju paremini hallatava riigini (millest 4 olid vabalinnad). Need riigid moodustasid lõdva Saksa Liidu Preisimaa ja Austria juhtimisel.

Esindajad kongressil leppisid kokku mitmete teiste territoriaalsete muudatuste osas. Kieli rahuga loovutas Taani-Norra kuningas Norra Rootsi kuningale. See tekitas rahvusliku liikumise, mis viis Norra Kuningriigi loomiseni 17. mail 1814 ning seejärel personaalunioonini Rootsiga. Austria sai Lombardia-Veneetsia Põhja-Itaalias, samas läks enamus ülejäänud Põhja-Kesk-Itaaliast Habsburgide dünastiatele (Toscana suurhertsogkond, Modena hertsogkond ja Parma hertsogkond). Kirikuriik anti paavstile tagasi. Piemonte-Sardiinia kuningriik taastati põhiosas ja talle anti ka Genova vabariik. Lõuna-Itaalias lubati Napoleoni õemehele Joachim Murat'le algselt jätta Napoli kuningriik, kuid tema toetus Napoleonile saja päeva ajal viis Ferdinand IV Bourboni troonile taastamiseni.

Oranje vürstile loodi suur Madalmaade ühendatud kuningriik, sealhulgas nii vana Ühendatud Provintside Vabariik kui ka varem Austria valitsetud territooriumid Lõuna-Madalmaades. Oli ka muid, vähem tähtsaid territoriaalseid muudatusi, sealhulgas tähtsad territoriaalsed saavutused Saksa kuningriikidele Hannoverile (sai Ida-Friisimaa Preisimaalt ja mitmed teised territooriumid Loode-Saksamaal) ja Baierile (sai Reinimaa Pfalzi ja territooriume Frangimaal). Lauenburgi hertsogkond läks Hannoverilt Taanile ja Rootsi Pommeri annekteeriti Preisimaa poolt. Šveits suurenes ja muutus neutraalseks. Šveitsi palgasõdurid olid paarsada aastat Euroopa sõdades tähtsat rolli mänginud ja kavas oli panna sellisele tegevusele jäädavalt piir.

Sõdade ajal kaotas Portugal oma linna Olivenza Hispaaniale ja soovis seda tagasi. Portugal on ajalooliselt Suurbritannia vanim liitlane ja saavutas tema toetusega Olivenza taastamisnõude lisamise lõppakti artiklisse 105, mis väitis, et kongress "sai aru, et Olivenza okupeerimine on ebaseaduslik ja tunnustas Portugali õigusi". Portugal ratifitseeris lõppakti aastal 1815, kuid Hispaania ei allkirjastanud seda. Lõppude lõpuks oli parem kuuluda Euroopasse kui olla üksi ja Hispaania nõustus 7. mail 1817 lõpuks lepinguga; siiski ei antud Olivenzat kunagi Portugalile tagasi ja see küsimus on siiani lahendamata. Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik sai Hollandi ja Hispaania arvelt osi Lääne-Indiast ja jättis endale endised Hollandi kolooniad Tseiloni ja Kapimaa, samuti Malta ja Helgolandi. Pariisi rahuga omandas Suurbritannia protektoraadi Joonia saarte ja Seišellide üle.

Hilisem kriitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Viini kongressi kritiseeriti sageli 19. sajandi ja hilisemate ajaloolaste poolt rahvuslike ja liberaalsete impulsside eiramise pärast ja lämmatava reaktsiooni kehtestamise pärast kontinendil.

20. sajandil siiski paljud ajaloolased imetlesid riigimehi kongressil, kelle töö hoidis ära järgmise üleeuroopalise sõja peaaegu sajaks aastaks (1815–1914). Lisaks tegid kongressi põhiotsused neli suurriiki ja mitte kõik Euroopa maad ei saanud oma õigusi kongressil kasutada. Neli suurriiki püüdsid ümberkorraldustega tagada, et tulevased vaidlused toimuksid viisil, mis hoiaks ära taolised kohutavad sõjad, nagu olid toimunud kahel kümnendil enne kongressi. Kuigi Viini kongress säilitas jõudude tasakaalu Euroopas, ei suutnud see kontrollida revolutsiooniliste liikumiste levikut kontinendil umbes 30 aastat hiljem.